Missugused on sinu kokkupuuted Rahvusraamatukoguga? Kas oled lugeja, külastaja, oled siin töötanud või töötad praegu, oled mingil muul moel raamatukoguga kokku puutunud – vahet pole! Kõigi lood ja meenutused on oodatud. Mida tähendab Rahvusraamatukogu sinu jaoks? Mis sinuga Rahvusraamatukogus juhtus? Kellega siin kohtusid? Kas leidsid siit raamatu, mis muutis elu? Või saad koguni öelda, et elu muutus, kui hakkasid käima raamatukogus?
Pane oma lugu kirja ja saada see meile! (info@nlib.ee) Ka fotosid saab lisada. Aasta lõpus valib raamatukogu oma lemmikloo, lisaks selgub lugejate lemmik. Neile auhinnad ja üllatusi on samuti oodata.
Ära hoia endale, jaga oma lugu meiega! Jagatud rõõm on kahekordne, jagatud lugu teeb veel rohkematele rõõmu.

25. nov 2013

Mina ja raamatukogu – kuidas kohtusime?

Aasta oli 1995, kui esimest korda Rahvusraamatukoguga ühel talvisel hommikul kohtusin. Oli detsembrikuu lõpp ja toimus endiste raamatukogutöötajate jõuluhommik, kuhu läks kohale ka Maria, minu vanaema. Et ise jõulusalmi lugema ei peaks, võttis ta kaasa ka viieaastase tüdrukutirtsu - minu. Ega ma sellest hommikust väga palju ei mäleta. On meeles ainult, et küpsised olid jube maitsvad ja hiljem istusin koos oma vanaema ja mõne teise töötajaga Inna juures, kes praegugi raamatukogus töötab. Põhikooli ja gümnaasiumi ajal sattusin Rahvusraamatukokku ainult neil üksikutel kordadel, kui käisime klassiga VAT Teatri etendusi vaatamas. Ja ega teatrisaalist kaugemale ei jõudnudki.
Lugejana tulin RRi esimest korda aastal 2009, kui olin saksa keele ja kultuuri eriala tudeng Tallinna Ülikoolis. Suundusingi esimese asjana Saksa saali, et leida artikleid, mille põhjal kodutööd teha. Mäletan, et mind võttis vastu tumedapäine prillidega ja laia naeratusega naine, kes mulle vajalikud ajalehed/ajakirjad kätte näitas ja käskis kindlasti öelda, kui mõni küsimus-mure tekkima peaks. Terve semestri jooksul jõudsin raamatukokku vähemalt korra või paar nädalas. Siis tekkis paus. Järgmine kord tulin RRi 2011. aasta augustis Saksa saali praktikale. Praktika kestis kahjuks ainult 10 lühikest päeva. Selle lühikese aja jooksul sain aga natuke aimu nii saksakeelsete saalide kui ka üleüldiselt kogu raamatukogu tööst. Seesama rõõmsameelne tumedate juustega naine, kes mind kaks aastat varem Saksa saalis nii lahkelt vastu võttis, pakkus mulle praktika lõppedes töökohta osalise tööajaga. Kahjuks ei olnud ülikooli tõttu võimalik septembris seda pakkumist vastu võtta. Ma ei usu eriti sellesse, et asjad juhtuvad sellepärast, et „nii oli ette määratud“. Aga siinkohal oli võib-olla tõesti ikkagi nii, sest mõni kuu hiljem, detsembris, tulin ikkagi esimest korda päriselt RRi tööle, küll osalise tööajaga, ent siiski - Saksa saali konsultandina. Ega kerge ei olnud ülikooli ja raamatukogu vahet kogu aeg joosta, ent kõik need kogemused ja kohtumised ja teadmised, mis ma selle aja jooksul sain, olid vaeva väärt! Kui juulis 2012 läks RR kollektiivpuhkusele, lõppes ka minu tööleping. Osalt oli see ehk isegi hea, sain jälle keskenduda rohkem ülikoolile. Teisalt oli kahju ka. Kuna aga pidevalt oli vaja just saksakeelseid raamatuid laenutada, siis olin siiski RRis sage külaline. Ma arvan, et see oli umbes novembri lõpus või detsembri alguses, kui läksin „endise“ töökaaslasega jõulujazzi kontserdile. Ta küsis mult, kas ma äkki ei taha jälle vahepeal tööd teha ülikooli kõrvalt, neil pidavat üks konsultant ära minema. Vastasin, et võib-olla isegi tahaksin, küll aga mitte täiskohaga, sest järmised 6 kuud ülikoolis kuluksid viimaste ainete tegemisele ja bakalaureusetöö kirjutamisele. Asjad jooksid aga nii hästi kokku, et selle aasta (2013) jaanuarist olen jälle RRi töötaja. Ikka endiselt Saksa saali konsultant. Mai lõpus sain oma bakalaureusetöö kaitstud. Siinkohal võlgnen ka väga palju oma toredatele kolleegidele, kes ikka ja alati nõu ning abiga mulle kaasa elasid. Kuni augustini töötasin osalise tööajaga ja septembrist alates juba täiskohaga.
Umbes poolteist kuud tagasi küsis vanaema, mis plaanid mul siis edasi on. Ta arvas, et äkki tuleks ikkagi magistrisse minna infoteadust edasi õppima. Tol hetkel ma ainult naersin selle peale ja ütlesin, et vaevalt küll. Kolm nädalat tagasi pakkus mu ülemus, et võiksin kutsekoolitusest osa võtta, toimub ju RRis ning kindlasti oleks sellest ka edaspidi tööl kasu. Mõeldud, tehtud. Nüüd oli minu vanaema kord naerda ja nentida: „No ma ju ütlesin sulle!“ Ütlen veelkord, ma tõesti ei tea, kas see ongi „pidanud nii minema“ või on see lihtsalt juhus ja asjade õnnelik kokkujooks, aga siin ma nüüd olen... Rohkem kui 20 aastat pärast oma vanaema, töötan ka mina Rahvusraamatukogus. Ja see ongi nagu teine kodu. Mul on tõesti vedanud, sest mul on suurepärased töökaaslased ja raamatute keskel olen ennast alati koduselt tundnud. Ootan juba põnevusega, mida uus aasta toob! Seniks aga kõigile tegusat aastalõppu!  Maarian
Loe edasi!

13. nov 2013

Rahvusraamatukogu ja romantika

Sel suvel, 13. juulil toimus raamatukogus üks erakordne sündmus, mis soendas südant ning paitas silma. Siin on Anna-Liisa lugu.
Kuidas sai alguse idee teha pulma fotosessioon raamatukogus? 2011. aastal 19. juuli suvepäeval, kohtusime Eesti Rahvusraamatukogu ees esimest korda silmast-silma nüüdseks juba minu abikaasaga. Kuna ma tol ajal Tallinna linna nii hästi ei tundnud, siis läheduses asuvas Rahvusraamatukogus olin ma juba paar korda käinud ning see tundus parimaks variandiks, kus kohtuda.
Mäletan, et ei osanud arvestada täpset aega, mis kulus vahemaa läbimiseks jalgsi Viru keskusest raamatukoguni, ning äkiline tugev hoovihm ei aidanud just asjale kaasa. Olin juba hiljaks jäämas, läbimärg ning tundmatu noormees telefonis küsimas, et kui kaugel ma olen ning kui palju aega mul veel kulub. Ma teadsin, et tal oli kiire. Tagatipuks ei olnud mul aimugi, millise autoga oli ta mind ootamas. Kuid kui raamatukogu ette jõudsin ja valida oli mitme sõiduauto vahel, märkasin, et ühes autos istuval noormehel on nii ilus lai naeratus ja silmades ootusärevus. See oli Tema! Sealt algaski meie ühine sõit eluteel.
Soovin kõigile ideede rohkust, julgust, rõõmu!

Anna-Liisa
Loe edasi!