Võis olla 1969. aasta, töötasin siis F. R. Kreutzwaldi nim. ENSV Riiklikus Raamatukogus. Mina ja Anti Kidron olime järjekordselt Mustamäe Mängudemajas küünlavalgusõhtu tantsupeol. Oli laupäev. Kuu oli Lõvi märgis, igati soodne mängudeks ja uuteks tutvusteks.
Antiga oli meid lähendanud ühine huvi astroloogia vastu. Tema, pannes tähele minu erilist huvi selle auväärse teaduse vastu (küsitlesin kõiki raamatukogu töötajaid nende sünniandmete osas), aitas leida üles kõik astroloogiat puudutavad raamatud.
Tuleb öelda, et suure raamatukogu peale oli neid vähe, eriti eestikeelseid. Ometi oli seal üks haruldus - Johannes Manfred Wittlichi „ Astroloogia käsiraamat“. Üsna varsti läks see õhuke raamat, mis koosnes põhiliselt horoskoobi arvutustest, ametiühingu esimehe, seltsimees proua Kaevu lauasahtlisse ja lausa luku taha. Liiga suureks lahvatas raamatukogu töötajate huvi selle raamatu vastu.
Kuna kirjalikku materjali täheteaduse alal oli vähe, hankisime Antiga teadmisi ja kogemusi väljastpoolt, põhiliselt tantsupidudel.
Nii juhtuski, et ühel kevadisel õhtul, kui kuu oli Lõvis, leidsime Antiga endale Lõvi märgis sündinud tüdrukud. Mäletan seda elevust Mängudemaja puhvetis, kus me Ungari Tokayd jõime (tol ajal oli see Ungari vein üks paremaid) ja rõõmustasime õnnestunud näkkamise üle nagu kalamehed, kes midagi erilist kätte püüdnud. Kuna Anti on Jäär ja mina Kaksikud, siis Lõvid sobisid meile mõlemale. Arutasime omavahel, et kahju oleks sellist saaki maha jätta. Aga kuhu minna?
Anti teatas, et temal on võtmed raamatukogu nn. punanurka. Suurepärane!
Võtsime veel ühe Tokay ning näitasime seda tüdrukutele ettepanekuga juua see koos ära ühes huvitavas kohas. See punanurk asus peamajast eraldi koos muusikaosakonnaga. Pimedast tagahoovist saimegi sinna sisse. Ruum oli ilusti sisustatud vana mööbliga, aknast paistis Niguliste kiriku torn, kasvav kuusirp selle kohal. Tuju oli kõigil hea.
Saime veini klaasidesse valatud, kui kuulsime samme. Keegi tuli mööda metallist keerdtreppi. Mäletan seda siiamaani – välisuks oli meil kinni, aga sisemist me kinni ei keeranud. Polnud aimugi, et keegi võib veel tööl olla. Küllap meie tulek majja oli kuulda, sest me istusime suhteliselt väheses valguses, ainult küünlad põlesid. Aga see inimene, naisterahvas, astus ruumi sisse. Vaatas, vaatas – küünlavalguses polnud näod nii kergesti äratuntavad – pööras ringi ja läks minema.
Nii-nii. Vaatasime Antiga teineteisele otsa – vahele jäime. Tüdrukutele ütlesime, et koristaja, ja ärge laske ennast häirida. Ise teadsime, et ega see niisama mööda ei lähe.
Ja oligi nii. Järgmisel töönädalal kutsuti Anti direktori juurde, kelleks oli siis Boris Mikk. Seal kabinetis oli tol korral terve konsiilium. Mind sisse ei kutsutud. Polnud peasüüdlane.
Mäletan, et panin kõrva vastu ust ja kuulsin direktori asetäitja seltsimees proua Lipstoki häält:
„Seltsimees Kidron! Kus on teie moraal?“
Ja Anti küsis vastu: „Mis on moraal?“
Mis seal veel küsiti, räägiti – ei mäleta, aga sauna Anti sai, sest kui ta kabinetist väljus, oli punane kui keedetud vähk.
Olin hirmul, et järsku kutsutakse mind eraldi jutuajamisele. Julgustuseks patsutasime teineteisele õlale ja läksime tööpostile tagasi.
Kui jõudsin fotolaborisse, kus ma töötasin, teatas labori juhataja Lui Eek, et mulle on telefon. Võtsin toru ja kuulsin naisehäält:
„Seltsimees Smirnov, millal te esitate oma kurameerimisaruande?“
„Kuidas, kuidas? Kurameerimisaruande?“
Torus valitses mõni sekund vaikust, siis kostis:
„Siin helistab pearaamatupidaja. Meil on vaja teie viimase KOMANDEERINGU aruannet.“
„Ahh soo... Ja, ja muidugi!”
Panin toru hargile ja hingasin kergendatult. Läks mööda.
Lugu meenutas Igor Mang, tollel ajal Smirnov.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar