Kalju Oja - valguses ja varjus. Rein Ruutsoo

Hr. Ojast, haiglaslikult kõhnast, kehvalt riides, veidi kühmus, aga üsna arenenud naljasoone, terava keele ja heade maneeridega juba vanemast mehest ei osanud ma esialgu eriti midagi arvata.
Ta oli tegelenud raamatu/lugemise sotsioloogiaga, kuid akadeemilises mõttes jäi risttabeleile toetuv produktsioon n-ö. päristeaduse mõttes poolele teele. 70ndaid aastaid veidike viljastanud üldisest sotsioloogiavaimustusest ja ka rahalistest võimalustest polnud nüüd midagi suurt järel.
Ilma ministeeriumist antava lisarahata polnud raamatukogul võimalik suuremaid uuringuid teha. Meie raamatukogu ”seeria” (Nõukogude Eesti Raamatukogundus) viimaseid sotsioloogilise kallakuga kogumikke sisustasid juba eranditult muude asutuste töötajate (s-h. Lauristini!) kirjatööd.
Oja sotsioloogiahuvi kandis seega juba suuresti inerts, kunagised suured ja uhkeltki alustatud uurimiskavad olid jäänud toppama. 1987(?) ajakirjas ”Keel ja Kirjandus” ilmunud Lauristini/Vihalemma uurimuse analüütiline kokkuvõte lugemisest ja (kodu)raamatukogudest (selle üks versioon ilmus ka meie kogumikus) andis innustust sellest, kuidas võiks seda temaatikat süvendatult edasi uurida. Aga need plaanid jäid perestroika ja algava laulva revolutsiooni voogudes juba tahaplaanile. Võimekas autodidakt avanes pikkamööda ja osutus väga huvitavaks vestluskaaslaseks.
Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi (enne 1988) rääkinud oma minevikust – ei Eesti ajast ega laagrist. Tema kui omal ajal tuntud kõnemehe võimed ja vaimukus said kinnitust raamatukogu mitmesugustel üritustel (koosviibimised, seminarid, suvelaagrid Ojaäärsel jm.) kus ta pidas pikemaid kõnesid, mis kasvasid üle filipikateks. Ojale meeldis esineda, ja kes meist poleks siis veidigi edev. Tema ja kogu põlvkonna elukäiku iseloomustavad mitmeti saatusekaaslase Heiti Talviku luuleread:
”Ah ma teadsin juba noorelt
raheroosk mind rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuult...
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
laul mu lõikuskuust...” (siin mälu järgi kirjutatud)
Kalju Oja oli üks neist Nõukogude okupatsioonile vaikset vastupanu osutanud ja juba 1941. aastal arreteeritud noortest, kel oli õnnestunud Siberi vangist naasta. Kuid sinna oli jäänud tervis, mis peegeldus tema füüsises, ja parimad aastad. Sellest kõigest, pikkadest laagriaastatest jm. sain lähemalt teada alles hiljem.