Metoodilise juhendamise „lätete“ juures. Kai

Fr R Kreutzwaldi nim ENSV Riiklikku Raamatukokku suunas mind 1984. aastal tööle tollane Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik Ivi Tingre. Esimese tööpäeva esimene peatuspunkt oli just samal aastal raamatukogu peadirektoriks saanud Ivi Eenmaa kabinetis, seejärel juhatati mind metoodikaosakonda, mis paiknes Kallaku tn 2 teisel korrusel. Sealsamas oli ka väike, aga märkimisväärselt hea erialakogu.

Parimat kollektiivi kui metoodikas oli raske endale ette kujutada ja kõikide vaieldamatuks liidriks oli osakonnajuhataja Tiiu Valm, kelle töökus ja ettevõtlikkus, autoriteet ja omade hoidmine on siiani juhimalliks.
Tööd rügati metoodikaosakonnas tublilt teha. Rahvaraamatukogude metoodiliseks juhendamiseks valmisid metoodilised kirjad ja analüüs-kokkuvõtted rahvaraamatukogude tööst, esinemised ja rohked komandeeringud mööda Eestit, sekka ülevabariigilised raamatukoguhoidjate laagrid, lugejauuringud, raamatuviktoriinid jm.

Mälestused metoodikaosakonnas valitsenud töisest ja sõbralikust õhkkonnast on mind saatnud kogu elu, millele lisandus teadusosakonna korüfeede Hans Jürmani, Kalju Oja jpt ergastav ja arendav mõju. Raamatukogu teiste osakondadega puutusin vähem kokku, sest asusime ju kõik erinevates majades. Kõige parem oli siis, kui teadlased allkorruselt tulid välja mõne idee või suuremat sorti ettevõtmisega ja meie, metoodikud ülalkorruselt, viisime need ellu.
Sünergia missugune ja see toimis. Mõnest põhimõttest võiks üht-teist kasulikku tagasi võtta, loomulikult ilma ideoloogiamulinata. Palju ei jõua siinkohal kirjutada, aga kõige rohkem on mulle meelde jäänud osalemine tollase Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduskateedri (Lauristin, Vihalemm) uuringus eestlaste lugemisharjumuste kohta, aga ka külaskäigud väikestesse maaraamatukogudesse.
RRi asukoht Toompeal oli ajaloolise keskkonna mõttes õnnistus, aga raamatutele ja inimestele ka nuhtlus. Nüüd võib naljaga meenutada hommikusi mäest üles rühkimisi, et õigeks ajaks tööle jõuda ja hiljem õhtuti sealt sõna otseses mõttes alla libisemisi, seda muidugi eriti talvel.
Palgaraha käis Krista toomas naabermajas asunud raamatupidamise kassast tervele osakonnale korraga. Igaüks tuli ja kirjutas alla, palk oli kõigil enam-vähem ühtmoodi väike ja avalik. Kord palgapäeval tõi meie raha ära Elvi läbipaistvas kilekotis ega tundnud hirmu vanalinnas jalutavate inimeste ees.
Veel üks värvikas seik meie osakonna kohta oli nö maja peal liikuv jutt, et metoodikud „muudkui söövad kogu aeg“. Lubage see ajaloolise tõe huvides nüüd ümber lükata, sest selline mulje võis jääda neile, kes vahel meile sisse astusid ja toredaid ühislõunaid juhtusid nägema. See oli üks oluline ja edukas ühtsustunde tekitamise viis.
Kirkalt on meelde jäänud Rahvarinde kraavikaevamises osalemine ja hilisem kolimine uude Rahvusraamatukogu majja. Aga see oli siis juba hoopis teine aeg ja sellest saaks hoopis teine jutt.
Kai