Missugused on sinu kokkupuuted Rahvusraamatukoguga? Kas oled lugeja, külastaja, oled siin töötanud või töötad praegu, oled mingil muul moel raamatukoguga kokku puutunud – vahet pole! Kõigi lood ja meenutused on oodatud. Mida tähendab Rahvusraamatukogu sinu jaoks? Mis sinuga Rahvusraamatukogus juhtus? Kellega siin kohtusid? Kas leidsid siit raamatu, mis muutis elu? Või saad koguni öelda, et elu muutus, kui hakkasid käima raamatukogus?
Pane oma lugu kirja ja saada see meile! (info@nlib.ee) Ka fotosid saab lisada. Aasta lõpus valib raamatukogu oma lemmikloo, lisaks selgub lugejate lemmik. Neile auhinnad ja üllatusi on samuti oodata.
Ära hoia endale, jaga oma lugu meiega! Jagatud rõõm on kahekordne, jagatud lugu teeb veel rohkematele rõõmu.

19. veebr 2013

Paar mälestuskildu Rahvusraamatukogust. Anti Kidron

Mul oli rõõm töötada meie rahvusraamatukogus koguni kahel korral – esmalt pärast TRÜ lõpetamist ja umbes 8 aastat hiljem pärast aspirantuuri lõpetamist. Mõlemast korrast on mul jäänud väga meeldivad mälestused, millest allpool paar kildu.

Kuidas ma raamatukogu korterijärjekorras elamispinna sain

Nõukaajal oli peaaegu võimatu tulla pärast ülikooli lõpetamist pealinna tööle ja saada siis paari aasta pärast töökoha kaudu korter. Minul see siiski õnnestus tänu sellele, et sain töölesuunamise ENSV Riiklikku Raamatukokku, pealegi üsna heale ametikohale – kirjastusgrupi juhatajaks. Minu ülesandeks sai ajakirja „Raamatukogu“ koostamine ja kõikvõimalike „metoodiliste materjalide“ trükki toimetamine. Tänu meeldivale ülemusele Hans Jürmanile ja heale kolleegile keeletoimetaja Helja Voosemaale jäi sel ametikohal väga palju vaba aega endale meelepärasega tegelemiseks, ennekõike muidugi enesetäiendamiseks. Kohe tööle asudes hankisin Toompeal asuva erihoiu osakonna kasutamisloa ning sirvisin ja lugesin seal läbi hulga nn keelatud kirjandust. Minuga umbes samal ajal asus raamatukokku tööle teisi nn noori spetsialiste ja meil kujunes kiiresti väike vaimsete huvidega inimeste sõprusring, mis haaras kaasa ka rohkem või vähem tuntud inimesi väljastpoolt raamatukogu. Püüdsin oma tagasihoidlikul ametikohal nii palju kui võimalik kahandada asutuse väljaannete ideoloogilist häälestatust. Näiteks püüdsin nn „Tähtpäevade kalendrist“ välja rookida punaseid pühi ning lisada pagulaskirjanike ja maailmakuulsate psühholoogide tähtpäevi. Tookord oli asutuse direktor hiljem väliskirjandusega hangeldamise pärast „Rootsi kardinate” taha saadetud kõva kommunist Boris Mikk, kes tegi mulle korduvalt märkusi ajakirja „Raamatukogu“ apoliitilise sisu pärast. Toona pidi isegi lihtsale bibliograafianimestikule saama algul asutuse asedirektori Ludmilla Rassi allkirja, siis Kultuuriministeeriumi ja seejärel Glavliti avaldamisloa. Nagu juba vihjasin, õnnestus mul tööle hakates hõivata korterinimekirjas 2. koht (esimesel kohal oli mulle otseselt alluv masinakirjutaja, kunagine Hemingway „Vanamehe ja mere“ esmaeestindaja Ellen Laane, kes ühtaegu oli kange tripsutaja, aga juhtumisi ka direktor Miku soosik). Minu alluvate hulka kuulus toona ka aristokraatlikust soost vene keele masinakirjutaja Gontšarovskaja, kelle lahkel juhatusel läksin oma noore spetsialisti korterisaamise murega otse Ministrite Nõukogusse. Selleks ajaks oli alkohoolik Laane minu mäletamist mööda juba vallandatud ja mina järjekorras esimene. Vastu igasuguseid lootusi andis see katse tulemuse, nii et ühel novembrikuu päeval helistati mulle ning päriti järele, mis põhjusel ma ei asu elama mulle juba septembris(!) eraldatud korterisse Lasnamäele. Mäletan, et metoodikaosakonna kolleeg Silvi Neljas ütles, et ma peaksin erakordse vedamise pärast õnnelik olema. Toonast korterikitsikust arvestades oli see tõeline rõõmupäev. Tegin pärast sissekolimist metoodikaosakonna kolleegidele vahva soolaleivapeo, kus laud oli lookas tookord uskumatult odava hinnaga müügil olevaist juustusortidest ja keelekasteks hõõgvein.

LiLaEst

Tookord korraldasid Eesti, Läti ja Leedu riiklik raamatukogu järgemööda igal aastal kokkutuleku. 1970. a. suvel organiseeriti selline Saaremaal Mändjalal. Kolleeg Kalju Oja eestvedamisel esitas meie asutus seal rokkooperi „Must kapten“, milles minul tuli mängida vaprat kaluripoissi, kes laulab vene keeles Ojakääru laulu „Seda paati pole tehtud linnuluust“ ja ristab lõpustseenis mõõgad salakavala mereröövliga, keda mängis hilisem ERSP asutajaliige ja eluaegse pooldissidentliku eluvaatega K. Oja. Mändjala LiLaEst kujunes väga suurejooneliseks. Sinna oli esinema kutsutud tuntud kultuuriinimesi, meie etendust vaatas ei keegi muu kui Voldemar Panso, kes m i n u mängu kohta olevat leedu kolleegidele märkinud: nastojaštši estonski karakter. Loomulikult oli meie rokkooperis ka kaunis kangelanna, kelle südame pärast minul kui positiivsel kangelasel ja Mustal kaptenil tuli läbi kogu ooperi võidelda. Toda kaunitari mängis veel hiljaaegu kunstide teabekeskuses töötanud Mare Mauer, kes nägi toona (ja näeb ka nüüd!) oma eluaastaist palju noorem välja. Et Saaremaa oli piirivööndis, tuli meil sinna sisenedes võimumeestele passid ette näidata ja siis juhtus isevärki lugu: piirivalve ei uskunud Mare passis märgitud vanust ja korraldas talle enne saarele lubamist lausa ristküsitluse, et veenduda tema isikus. Enamasti hoidis Eesti delegatsioon nii sel kui ka järgmistel LiLaEstidel ikka omaette, aga juba mainitud Kalju Oja, mina ja Igor Smirnov (nüüdseks Mang) püüdsime leida sõpru-sõbratare ka leedulaste-lätlaste hulgas. Nii sugeneski mul ülejärgmisel analoogilisel üritusel tutvus ühe Riias kunstnikuna töötava Läti delegatsiooni naisega, kes muide nagu minagi valdas kuigivõrd esperantot. Kohtusime hiljemgi ja ühel hetkel isegi kaalusime, kas ehk peaks ühise peret looma, lõbustatud mõttest, et meie laps hakkaks siis loomulikult juba hällist peale esperantot rääkima.

Huvitavate kohtumiste klubi

Kuuldavasti tegutses enne minu asutusse tulekut raamatukogus Kalju Oja eestvedamisel Sipelga-nimeline klubi, mille nimetus viitab ehk F. R. Faehlmannile. Kui olin aastakese raamatukogus töötanud, sain ülesandeks sisustada siis raamatukogule kuulunud, aga kunagise ja ka praeguse Soome saatkonna hoone 3. korrusel asutuse klubi. Põnev keerdtreppi mööda ligipääsetav ruum oli kui loodud tuntud inimestega kohtumisteks. Näiteks käisid seal näitlejad Heino Mandri ja Ita Ever, helilooja Valter Ojakäär, luuletajad Rudolf Rimmel ja Arvi Siig, aga ka tuntud uneuurija psühhiaater Ilmar Soomere, keda tookord muide näis painavat mõte sellest, et enne aastatuhande vahetust on Tallinna tabamas tuhandeid ohvreid nõudev katastroof. Minu mäletamist mööda kirjutas ta toona isegi klubi külalisraamatusse lause, milles avaldas lootust, et Tallinn elab umbes 20 aasta pärast toimuva vältimatu katastroofi üle võimalikult väikeste ohvritega. Kes teab, võib-olla juhtus keegi Soomerele oma prohvetlikke unesid tutvustanud inimestest katastroofi kujul ette nägema NSV Liidu kokkuvarisemist 1990ndate hakul.

Leningradis väitekirja kaitsmas

Nagu öeldud, asusin pärast aspirantuuri aastal 1980 taas raamatukokku tööle, seekord sektorijuhatajana, sisuliselt psühholoogina. Tookord peeti paljudes asutustes ametis teaduskraadiga inimesi peaaegu et au pärast. Ka minu töökoormus raamatukogus oli nõnda väike, et sain ühe nädalavahetusega tehtud kõik ühe kuu ülesanded. Direktor oli tookord naiskollektiivi elegantselt ja kindlakäeliselt ohjav Rein Koppelmann. Mulle oli suur au, et kogu asutuse juhtkond sõitis minu väitekirja kaitsmise päevaks Leningradi ülikooli pöialt hoidma. Et kaitsmine oli tosina professori ees vene keeles, läks mu hääl ärevusest üsna kähedaks ja ma olin sunnitud mitu korda lonksama esinemispulti toodud veeklaasi. Kaitsmise lõpul oli klaas peaaegu tühi, mis pani kolleege hiljem ütlema, et neil oli tõsine kartus, mis saab, kui vesi otsa lõpeb. Tookord oli raamatukogus peale minu vaid üks kraadiga isik –asutuse hilisem direktor, reformipoliitik, Tallinna ja Võru linnapea Ivi Eenmaa, kellega mul hiljem oli toimunud banketil rõõm „kandidaadi valssi“ tantsida. Nagu vist üldiselt teada, sai nii Rein Koppelmanni, eriti aga Ivi Eenmaa ajal raamatukogus „peavarju“ mitu tuntud pooldissidenti ja haritlast, mainitagu kas või Tunne Kelamit.

Kommentaare ei ole: