Mina ja raamatukogu – kuidas kohtusime?

Aasta oli 1995, kui esimest korda Rahvusraamatukoguga ühel talvisel hommikul kohtusin. Oli detsembrikuu lõpp ja toimus endiste raamatukogutöötajate jõuluhommik, kuhu läks kohale ka Maria, minu vanaema. Et ise jõulusalmi lugema ei peaks, võttis ta kaasa ka viieaastase tüdrukutirtsu - minu. Ega ma sellest hommikust väga palju ei mäleta. On meeles ainult, et küpsised olid jube maitsvad ja hiljem istusin koos oma vanaema ja mõne teise töötajaga Inna juures, kes praegugi raamatukogus töötab. Põhikooli ja gümnaasiumi ajal sattusin Rahvusraamatukokku ainult neil üksikutel kordadel, kui käisime klassiga VAT Teatri etendusi vaatamas. Ja ega teatrisaalist kaugemale ei jõudnudki.

Lugejana tulin RRi esimest korda aastal 2009, kui olin saksa keele ja kultuuri eriala tudeng Tallinna Ülikoolis. Suundusingi esimese asjana Saksa saali, et leida artikleid, mille põhjal kodutööd teha. Mäletan, et mind võttis vastu tumedapäine prillidega ja laia naeratusega naine, kes mulle vajalikud ajalehed/ajakirjad kätte näitas ja käskis kindlasti öelda, kui mõni küsimus-mure tekkima peaks. Terve semestri jooksul jõudsin raamatukokku vähemalt korra või paar nädalas. Siis tekkis paus. Järgmine kord tulin RRi 2011. aasta augustis Saksa saali praktikale. Praktika kestis kahjuks ainult 10 lühikest päeva. Selle lühikese aja jooksul sain aga natuke aimu nii saksakeelsete saalide kui ka üleüldiselt kogu raamatukogu tööst. Seesama rõõmsameelne tumedate juustega naine, kes mind kaks aastat varem Saksa saalis nii lahkelt vastu võttis, pakkus mulle praktika lõppedes töökohta osalise tööajaga. Kahjuks ei olnud ülikooli tõttu võimalik septembris seda pakkumist vastu võtta. Ma ei usu eriti sellesse, et asjad juhtuvad sellepärast, et „nii oli ette määratud“. Aga siinkohal oli võib-olla tõesti ikkagi nii, sest mõni kuu hiljem, detsembris, tulin ikkagi esimest korda päriselt RRi tööle, küll osalise tööajaga, ent siiski - Saksa saali konsultandina. Ega kerge ei olnud ülikooli ja raamatukogu vahet kogu aeg joosta, ent kõik need kogemused ja kohtumised ja teadmised, mis ma selle aja jooksul sain, olid vaeva väärt! Kui juulis 2012 läks RR kollektiivpuhkusele, lõppes ka minu tööleping. Osalt oli see ehk isegi hea, sain jälle keskenduda rohkem ülikoolile. Teisalt oli kahju ka. Kuna aga pidevalt oli vaja just saksakeelseid raamatuid laenutada, siis olin siiski RRis sage külaline. Ma arvan, et see oli umbes novembri lõpus või detsembri alguses, kui läksin „endise“ töökaaslasega jõulujazzi kontserdile. Ta küsis mult, kas ma äkki ei taha jälle vahepeal tööd teha ülikooli kõrvalt, neil pidavat üks konsultant ära minema. Vastasin, et võib-olla isegi tahaksin, küll aga mitte täiskohaga, sest järmised 6 kuud ülikoolis kuluksid viimaste ainete tegemisele ja bakalaureusetöö kirjutamisele. Asjad jooksid aga nii hästi kokku, et selle aasta (2013) jaanuarist olen jälle RRi töötaja. Ikka endiselt Saksa saali konsultant. Mai lõpus sain oma bakalaureusetöö kaitstud. Siinkohal võlgnen ka väga palju oma toredatele kolleegidele, kes ikka ja alati nõu ning abiga mulle kaasa elasid. Kuni augustini töötasin osalise tööajaga ja septembrist alates juba täiskohaga.

Umbes poolteist kuud tagasi küsis vanaema, mis plaanid mul siis edasi on. Ta arvas, et äkki tuleks ikkagi magistrisse minna infoteadust edasi õppima. Tol hetkel ma ainult naersin selle peale ja ütlesin, et vaevalt küll. Kolm nädalat tagasi pakkus mu ülemus, et võiksin kutsekoolitusest osa võtta, toimub ju RRis ning kindlasti oleks sellest ka edaspidi tööl kasu. Mõeldud, tehtud. Nüüd oli minu vanaema kord naerda ja nentida: „No ma ju ütlesin sulle!“ Ütlen veelkord, ma tõesti ei tea, kas see ongi „pidanud nii minema“ või on see lihtsalt juhus ja asjade õnnelik kokkujooks, aga siin ma nüüd olen... Rohkem kui 20 aastat pärast oma vanaema, töötan ka mina Rahvusraamatukogus. Ja see ongi nagu teine kodu. Mul on tõesti vedanud, sest mul on suurepärased töökaaslased ja raamatute keskel olen ennast alati koduselt tundnud. Ootan juba põnevusega, mida uus aasta toob! Seniks aga kõigile tegusat aastalõppu!  Maarian Loe edasi!

Rahvusraamatukogu ja romantika

Sel suvel, 13. juulil toimus raamatukogus üks erakordne sündmus, mis soendas südant ning paitas silma. Siin on Anna-Liisa lugu.

Kuidas sai alguse idee teha pulma fotosessioon raamatukogus? 2011. aastal 19. juuli suvepäeval, kohtusime Eesti Rahvusraamatukogu ees esimest korda silmast-silma nüüdseks juba minu abikaasaga. Kuna ma tol ajal Tallinna linna nii hästi ei tundnud, siis läheduses asuvas Rahvusraamatukogus olin ma juba paar korda käinud ning see tundus parimaks variandiks, kus kohtuda.

Mäletan, et ei osanud arvestada täpset aega, mis kulus vahemaa läbimiseks jalgsi Viru keskusest raamatukoguni, ning äkiline tugev hoovihm ei aidanud just asjale kaasa. Olin juba hiljaks jäämas, läbimärg ning tundmatu noormees telefonis küsimas, et kui kaugel ma olen ning kui palju aega mul veel kulub. Ma teadsin, et tal oli kiire. Tagatipuks ei olnud mul aimugi, millise autoga oli ta mind ootamas. Kuid kui raamatukogu ette jõudsin ja valida oli mitme sõiduauto vahel, märkasin, et ühes autos istuval noormehel on nii ilus lai naeratus ja silmades ootusärevus. See oli Tema! Sealt algaski meie ühine sõit eluteel.
Soovin kõigile ideede rohkust, julgust, rõõmu!

Anna-Liisa Loe edasi!

Lapsesuu. Mirel Püss

3-aastane Susanna on vanema venna kõrvalt kuulnud, kuidas tähti kokku veeritakse ja luges nüüd õues maja küljes olevat suurt teksti "EESTI RAHVUSRAAMATUKOGU" nii: "E-M-ME TÖÖ". Loe edasi!

Kalju Oja - valguses ja varjus. Rein Ruutsoo

Hr. Ojast, haiglaslikult kõhnast, kehvalt riides, veidi kühmus, aga üsna arenenud naljasoone, terava keele ja heade maneeridega juba vanemast mehest ei osanud ma esialgu eriti midagi arvata.
Ta oli tegelenud raamatu/lugemise sotsioloogiaga, kuid akadeemilises mõttes jäi risttabeleile toetuv produktsioon n-ö. päristeaduse mõttes poolele teele. 70ndaid aastaid veidike viljastanud üldisest sotsioloogiavaimustusest ja ka rahalistest võimalustest polnud nüüd midagi suurt järel.
Ilma ministeeriumist antava lisarahata polnud raamatukogul võimalik suuremaid uuringuid teha. Meie raamatukogu ”seeria” (Nõukogude Eesti Raamatukogundus) viimaseid sotsioloogilise kallakuga kogumikke sisustasid juba eranditult muude asutuste töötajate (s-h. Lauristini!) kirjatööd.
Oja sotsioloogiahuvi kandis seega juba suuresti inerts, kunagised suured ja uhkeltki alustatud uurimiskavad olid jäänud toppama. 1987(?) ajakirjas ”Keel ja Kirjandus” ilmunud Lauristini/Vihalemma uurimuse analüütiline kokkuvõte lugemisest ja (kodu)raamatukogudest (selle üks versioon ilmus ka meie kogumikus) andis innustust sellest, kuidas võiks seda temaatikat süvendatult edasi uurida. Aga need plaanid jäid perestroika ja algava laulva revolutsiooni voogudes juba tahaplaanile. Võimekas autodidakt avanes pikkamööda ja osutus väga huvitavaks vestluskaaslaseks.
Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi (enne 1988) rääkinud oma minevikust – ei Eesti ajast ega laagrist. Tema kui omal ajal tuntud kõnemehe võimed ja vaimukus said kinnitust raamatukogu mitmesugustel üritustel (koosviibimised, seminarid, suvelaagrid Ojaäärsel jm.) kus ta pidas pikemaid kõnesid, mis kasvasid üle filipikateks. Ojale meeldis esineda, ja kes meist poleks siis veidigi edev. Tema ja kogu põlvkonna elukäiku iseloomustavad mitmeti saatusekaaslase Heiti Talviku luuleread:
”Ah ma teadsin juba noorelt
raheroosk mind rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuult...
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
laul mu lõikuskuust...” (siin mälu järgi kirjutatud)
Kalju Oja oli üks neist Nõukogude okupatsioonile vaikset vastupanu osutanud ja juba 1941. aastal arreteeritud noortest, kel oli õnnestunud Siberi vangist naasta. Kuid sinna oli jäänud tervis, mis peegeldus tema füüsises, ja parimad aastad. Sellest kõigest, pikkadest laagriaastatest jm. sain lähemalt teada alles hiljem. Loe edasi!

Mis kõik võib juhtuda kui kuu on Lõvis. Igor Mang

Võis olla 1969. aasta, töötasin siis F. R. Kreutzwaldi nim. ENSV Riiklikus Raamatukogus. Mina ja Anti Kidron olime järjekordselt Mustamäe Mängudemajas küünlavalgusõhtu tantsupeol. Oli laupäev. Kuu oli Lõvi märgis, igati soodne mängudeks ja uuteks tutvusteks.

Antiga oli meid lähendanud ühine huvi astroloogia vastu. Tema, pannes tähele minu erilist huvi selle auväärse teaduse vastu (küsitlesin kõiki raamatukogu töötajaid nende sünniandmete osas), aitas leida üles kõik astroloogiat puudutavad raamatud.
Tuleb öelda, et suure raamatukogu peale oli neid vähe, eriti eestikeelseid. Ometi oli seal üks haruldus - Johannes Manfred Wittlichi „ Astroloogia käsiraamat“. Üsna varsti läks see õhuke raamat, mis koosnes põhiliselt horoskoobi arvutustest, ametiühingu esimehe, seltsimees proua Kaevu lauasahtlisse ja lausa luku taha. Liiga suureks lahvatas raamatukogu töötajate huvi selle raamatu vastu.

Kuna kirjalikku materjali täheteaduse alal oli vähe, hankisime Antiga teadmisi ja kogemusi väljastpoolt, põhiliselt tantsupidudel.
Nii juhtuski, et ühel kevadisel õhtul, kui kuu oli Lõvis, leidsime Antiga endale Lõvi märgis sündinud tüdrukud. Mäletan seda elevust Mängudemaja puhvetis, kus me Ungari Tokayd jõime (tol ajal oli see Ungari vein üks paremaid) ja rõõmustasime õnnestunud näkkamise üle nagu kalamehed, kes midagi erilist kätte püüdnud. Kuna Anti on Jäär ja mina Kaksikud, siis Lõvid sobisid meile mõlemale. Arutasime omavahel, et kahju oleks sellist saaki maha jätta. Aga kuhu minna?
Anti teatas, et temal on võtmed raamatukogu nn. punanurka. Suurepärane!
Võtsime veel ühe Tokay ning näitasime seda tüdrukutele ettepanekuga juua see koos ära ühes huvitavas kohas. See punanurk asus peamajast eraldi koos muusikaosakonnaga. Pimedast tagahoovist saimegi sinna sisse. Ruum oli ilusti sisustatud vana mööbliga, aknast paistis Niguliste kiriku torn, kasvav kuusirp selle kohal. Tuju oli kõigil hea.
Saime veini klaasidesse valatud, kui kuulsime samme. Keegi tuli mööda metallist keerdtreppi. Mäletan seda siiamaani – välisuks oli meil kinni, aga sisemist me kinni ei keeranud. Polnud aimugi, et keegi võib veel tööl olla. Küllap meie tulek majja oli kuulda, sest me istusime suhteliselt väheses valguses, ainult küünlad põlesid. Aga see inimene, naisterahvas, astus ruumi sisse. Vaatas, vaatas – küünlavalguses polnud näod nii kergesti äratuntavad – pööras ringi ja läks minema.
Nii-nii. Vaatasime Antiga teineteisele otsa – vahele jäime. Tüdrukutele ütlesime, et koristaja, ja ärge laske ennast häirida. Ise teadsime, et ega see niisama mööda ei lähe.
Ja oligi nii. Järgmisel töönädalal kutsuti Anti direktori juurde, kelleks oli siis Boris Mikk. Seal kabinetis oli tol korral terve konsiilium. Mind sisse ei kutsutud. Polnud peasüüdlane.
Mäletan, et panin kõrva vastu ust ja kuulsin direktori asetäitja seltsimees proua Lipstoki häält:
„Seltsimees Kidron! Kus on teie moraal?“
Ja Anti küsis vastu: „Mis on moraal?“
Mis seal veel küsiti, räägiti – ei mäleta, aga sauna Anti sai, sest kui ta kabinetist väljus, oli punane kui keedetud vähk.
Olin hirmul, et järsku kutsutakse mind eraldi jutuajamisele. Julgustuseks patsutasime teineteisele õlale ja läksime tööpostile tagasi.
Kui jõudsin fotolaborisse, kus ma töötasin, teatas labori juhataja Lui Eek, et mulle on telefon. Võtsin toru ja kuulsin naisehäält:
„Seltsimees Smirnov, millal te esitate oma kurameerimisaruande?“
„Kuidas, kuidas? Kurameerimisaruande?“
Torus valitses mõni sekund vaikust, siis kostis:
„Siin helistab pearaamatupidaja. Meil on vaja teie viimase KOMANDEERINGU aruannet.“
„Ahh soo... Ja, ja muidugi!”
Panin toru hargile ja hingasin kergendatult. Läks mööda.

Lugu meenutas Igor Mang, tollel ajal Smirnov. Loe edasi!

Paar mälestuskildu Rahvusraamatukogust. Anti Kidron

Mul oli rõõm töötada meie rahvusraamatukogus koguni kahel korral – esmalt pärast TRÜ lõpetamist ja umbes 8 aastat hiljem pärast aspirantuuri lõpetamist. Mõlemast korrast on mul jäänud väga meeldivad mälestused, millest allpool paar kildu.

Kuidas ma raamatukogu korterijärjekorras elamispinna sain

Nõukaajal oli peaaegu võimatu tulla pärast ülikooli lõpetamist pealinna tööle ja saada siis paari aasta pärast töökoha kaudu korter. Minul see siiski õnnestus tänu sellele, et sain töölesuunamise ENSV Riiklikku Raamatukokku, pealegi üsna heale ametikohale – kirjastusgrupi juhatajaks. Minu ülesandeks sai ajakirja „Raamatukogu“ koostamine ja kõikvõimalike „metoodiliste materjalide“ trükki toimetamine. Tänu meeldivale ülemusele Hans Jürmanile ja heale kolleegile keeletoimetaja Helja Voosemaale jäi sel ametikohal väga palju vaba aega endale meelepärasega tegelemiseks, ennekõike muidugi enesetäiendamiseks. Kohe tööle asudes hankisin Toompeal asuva erihoiu osakonna kasutamisloa ning sirvisin ja lugesin seal läbi hulga nn keelatud kirjandust. Minuga umbes samal ajal asus raamatukokku tööle teisi nn noori spetsialiste ja meil kujunes kiiresti väike vaimsete huvidega inimeste sõprusring, mis haaras kaasa ka rohkem või vähem tuntud inimesi väljastpoolt raamatukogu. Püüdsin oma tagasihoidlikul ametikohal nii palju kui võimalik kahandada asutuse väljaannete ideoloogilist häälestatust. Näiteks püüdsin nn „Tähtpäevade kalendrist“ välja rookida punaseid pühi ning lisada pagulaskirjanike ja maailmakuulsate psühholoogide tähtpäevi. Tookord oli asutuse direktor hiljem väliskirjandusega hangeldamise pärast „Rootsi kardinate” taha saadetud kõva kommunist Boris Mikk, kes tegi mulle korduvalt märkusi ajakirja „Raamatukogu“ apoliitilise sisu pärast. Toona pidi isegi lihtsale bibliograafianimestikule saama algul asutuse asedirektori Ludmilla Rassi allkirja, siis Kultuuriministeeriumi ja seejärel Glavliti avaldamisloa. Nagu juba vihjasin, õnnestus mul tööle hakates hõivata korterinimekirjas 2. koht (esimesel kohal oli mulle otseselt alluv masinakirjutaja, kunagine Hemingway „Vanamehe ja mere“ esmaeestindaja Ellen Laane, kes ühtaegu oli kange tripsutaja, aga juhtumisi ka direktor Miku soosik). Minu alluvate hulka kuulus toona ka aristokraatlikust soost vene keele masinakirjutaja Gontšarovskaja, kelle lahkel juhatusel läksin oma noore spetsialisti korterisaamise murega otse Ministrite Nõukogusse. Selleks ajaks oli alkohoolik Laane minu mäletamist mööda juba vallandatud ja mina järjekorras esimene. Vastu igasuguseid lootusi andis see katse tulemuse, nii et ühel novembrikuu päeval helistati mulle ning päriti järele, mis põhjusel ma ei asu elama mulle juba septembris(!) eraldatud korterisse Lasnamäele. Mäletan, et metoodikaosakonna kolleeg Silvi Neljas ütles, et ma peaksin erakordse vedamise pärast õnnelik olema. Toonast korterikitsikust arvestades oli see tõeline rõõmupäev. Tegin pärast sissekolimist metoodikaosakonna kolleegidele vahva soolaleivapeo, kus laud oli lookas tookord uskumatult odava hinnaga müügil olevaist juustusortidest ja keelekasteks hõõgvein.

LiLaEst

Tookord korraldasid Eesti, Läti ja Leedu riiklik raamatukogu järgemööda igal aastal kokkutuleku. 1970. a. suvel organiseeriti selline Saaremaal Mändjalal. Kolleeg Kalju Oja eestvedamisel esitas meie asutus seal rokkooperi „Must kapten“, milles minul tuli mängida vaprat kaluripoissi, kes laulab vene keeles Ojakääru laulu „Seda paati pole tehtud linnuluust“ ja ristab lõpustseenis mõõgad salakavala mereröövliga, keda mängis hilisem ERSP asutajaliige ja eluaegse pooldissidentliku eluvaatega K. Oja. Mändjala LiLaEst kujunes väga suurejooneliseks. Sinna oli esinema kutsutud tuntud kultuuriinimesi, meie etendust vaatas ei keegi muu kui Voldemar Panso, kes m i n u mängu kohta olevat leedu kolleegidele märkinud: nastojaštši estonski karakter. Loomulikult oli meie rokkooperis ka kaunis kangelanna, kelle südame pärast minul kui positiivsel kangelasel ja Mustal kaptenil tuli läbi kogu ooperi võidelda. Toda kaunitari mängis veel hiljaaegu kunstide teabekeskuses töötanud Mare Mauer, kes nägi toona (ja näeb ka nüüd!) oma eluaastaist palju noorem välja. Et Saaremaa oli piirivööndis, tuli meil sinna sisenedes võimumeestele passid ette näidata ja siis juhtus isevärki lugu: piirivalve ei uskunud Mare passis märgitud vanust ja korraldas talle enne saarele lubamist lausa ristküsitluse, et veenduda tema isikus. Enamasti hoidis Eesti delegatsioon nii sel kui ka järgmistel LiLaEstidel ikka omaette, aga juba mainitud Kalju Oja, mina ja Igor Smirnov (nüüdseks Mang) püüdsime leida sõpru-sõbratare ka leedulaste-lätlaste hulgas. Nii sugeneski mul ülejärgmisel analoogilisel üritusel tutvus ühe Riias kunstnikuna töötava Läti delegatsiooni naisega, kes muide nagu minagi valdas kuigivõrd esperantot. Kohtusime hiljemgi ja ühel hetkel isegi kaalusime, kas ehk peaks ühise peret looma, lõbustatud mõttest, et meie laps hakkaks siis loomulikult juba hällist peale esperantot rääkima.

Huvitavate kohtumiste klubi

Kuuldavasti tegutses enne minu asutusse tulekut raamatukogus Kalju Oja eestvedamisel Sipelga-nimeline klubi, mille nimetus viitab ehk F. R. Faehlmannile. Kui olin aastakese raamatukogus töötanud, sain ülesandeks sisustada siis raamatukogule kuulunud, aga kunagise ja ka praeguse Soome saatkonna hoone 3. korrusel asutuse klubi. Põnev keerdtreppi mööda ligipääsetav ruum oli kui loodud tuntud inimestega kohtumisteks. Näiteks käisid seal näitlejad Heino Mandri ja Ita Ever, helilooja Valter Ojakäär, luuletajad Rudolf Rimmel ja Arvi Siig, aga ka tuntud uneuurija psühhiaater Ilmar Soomere, keda tookord muide näis painavat mõte sellest, et enne aastatuhande vahetust on Tallinna tabamas tuhandeid ohvreid nõudev katastroof. Minu mäletamist mööda kirjutas ta toona isegi klubi külalisraamatusse lause, milles avaldas lootust, et Tallinn elab umbes 20 aasta pärast toimuva vältimatu katastroofi üle võimalikult väikeste ohvritega. Kes teab, võib-olla juhtus keegi Soomerele oma prohvetlikke unesid tutvustanud inimestest katastroofi kujul ette nägema NSV Liidu kokkuvarisemist 1990ndate hakul.

Leningradis väitekirja kaitsmas

Nagu öeldud, asusin pärast aspirantuuri aastal 1980 taas raamatukokku tööle, seekord sektorijuhatajana, sisuliselt psühholoogina. Tookord peeti paljudes asutustes ametis teaduskraadiga inimesi peaaegu et au pärast. Ka minu töökoormus raamatukogus oli nõnda väike, et sain ühe nädalavahetusega tehtud kõik ühe kuu ülesanded. Direktor oli tookord naiskollektiivi elegantselt ja kindlakäeliselt ohjav Rein Koppelmann. Mulle oli suur au, et kogu asutuse juhtkond sõitis minu väitekirja kaitsmise päevaks Leningradi ülikooli pöialt hoidma. Et kaitsmine oli tosina professori ees vene keeles, läks mu hääl ärevusest üsna kähedaks ja ma olin sunnitud mitu korda lonksama esinemispulti toodud veeklaasi. Kaitsmise lõpul oli klaas peaaegu tühi, mis pani kolleege hiljem ütlema, et neil oli tõsine kartus, mis saab, kui vesi otsa lõpeb. Tookord oli raamatukogus peale minu vaid üks kraadiga isik –asutuse hilisem direktor, reformipoliitik, Tallinna ja Võru linnapea Ivi Eenmaa, kellega mul hiljem oli toimunud banketil rõõm „kandidaadi valssi“ tantsida. Nagu vist üldiselt teada, sai nii Rein Koppelmanni, eriti aga Ivi Eenmaa ajal raamatukogus „peavarju“ mitu tuntud pooldissidenti ja haritlast, mainitagu kas või Tunne Kelamit. Loe edasi!

Metoodilise juhendamise „lätete“ juures. Kai

Fr R Kreutzwaldi nim ENSV Riiklikku Raamatukokku suunas mind 1984. aastal tööle tollane Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik Ivi Tingre. Esimese tööpäeva esimene peatuspunkt oli just samal aastal raamatukogu peadirektoriks saanud Ivi Eenmaa kabinetis, seejärel juhatati mind metoodikaosakonda, mis paiknes Kallaku tn 2 teisel korrusel. Sealsamas oli ka väike, aga märkimisväärselt hea erialakogu.

Parimat kollektiivi kui metoodikas oli raske endale ette kujutada ja kõikide vaieldamatuks liidriks oli osakonnajuhataja Tiiu Valm, kelle töökus ja ettevõtlikkus, autoriteet ja omade hoidmine on siiani juhimalliks.
Tööd rügati metoodikaosakonnas tublilt teha. Rahvaraamatukogude metoodiliseks juhendamiseks valmisid metoodilised kirjad ja analüüs-kokkuvõtted rahvaraamatukogude tööst, esinemised ja rohked komandeeringud mööda Eestit, sekka ülevabariigilised raamatukoguhoidjate laagrid, lugejauuringud, raamatuviktoriinid jm.

Mälestused metoodikaosakonnas valitsenud töisest ja sõbralikust õhkkonnast on mind saatnud kogu elu, millele lisandus teadusosakonna korüfeede Hans Jürmani, Kalju Oja jpt ergastav ja arendav mõju. Raamatukogu teiste osakondadega puutusin vähem kokku, sest asusime ju kõik erinevates majades. Kõige parem oli siis, kui teadlased allkorruselt tulid välja mõne idee või suuremat sorti ettevõtmisega ja meie, metoodikud ülalkorruselt, viisime need ellu.
Sünergia missugune ja see toimis. Mõnest põhimõttest võiks üht-teist kasulikku tagasi võtta, loomulikult ilma ideoloogiamulinata. Palju ei jõua siinkohal kirjutada, aga kõige rohkem on mulle meelde jäänud osalemine tollase Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduskateedri (Lauristin, Vihalemm) uuringus eestlaste lugemisharjumuste kohta, aga ka külaskäigud väikestesse maaraamatukogudesse.
RRi asukoht Toompeal oli ajaloolise keskkonna mõttes õnnistus, aga raamatutele ja inimestele ka nuhtlus. Nüüd võib naljaga meenutada hommikusi mäest üles rühkimisi, et õigeks ajaks tööle jõuda ja hiljem õhtuti sealt sõna otseses mõttes alla libisemisi, seda muidugi eriti talvel.
Palgaraha käis Krista toomas naabermajas asunud raamatupidamise kassast tervele osakonnale korraga. Igaüks tuli ja kirjutas alla, palk oli kõigil enam-vähem ühtmoodi väike ja avalik. Kord palgapäeval tõi meie raha ära Elvi läbipaistvas kilekotis ega tundnud hirmu vanalinnas jalutavate inimeste ees.
Veel üks värvikas seik meie osakonna kohta oli nö maja peal liikuv jutt, et metoodikud „muudkui söövad kogu aeg“. Lubage see ajaloolise tõe huvides nüüd ümber lükata, sest selline mulje võis jääda neile, kes vahel meile sisse astusid ja toredaid ühislõunaid juhtusid nägema. See oli üks oluline ja edukas ühtsustunde tekitamise viis.
Kirkalt on meelde jäänud Rahvarinde kraavikaevamises osalemine ja hilisem kolimine uude Rahvusraamatukogu majja. Aga see oli siis juba hoopis teine aeg ja sellest saaks hoopis teine jutt.
Kai Loe edasi!